Eile õhtul ei läinud päris nii nagu oleks võinud. Kahjuks me ju pidime töötama täna, niiet eriti pikalt ei saanud väljas olla. Lisaks sellele avastasime, et siin ei olegi kuhugi välja minna. Kuigi et siin peaks elama nii 25 000 inimest. Hiiumaa on vist ikka päris kultuurne ja noortepärane tuleb välja. Leidsime siiski kaks pubi ja ühe jõulupeo kus me lihtsalt tuimalt sisse pressisime end. Oleks pidanud kõigest nime sildid rinda panema ja oleks äkki tasuta juua ka saanud. Rääkisime niisama juttu ja vaatlesime inimesi. Kella 9st oli juba hirmus uni tegelikult peal, aga pidasime ikka kuni poole 12ni vast vastu. Tõnis üritas endale öömaja Busseltonis leida, kuid odavaim maksis 90 doltsi öö. Temagi pole veel miljonäriks hakanud, niiet otsustas pigem veidi autos magada ja tagasi sõita. Kahju, et pidime töötama. Oleks tore olnud siin kandis ringi sõita ja ümbrust näha. 

Tänane hommik algas lõpuks ometi nii nagu pidi. Kuigi, et üsna rakse oli tõusta. Isegi Soome tüdrukud läksid hiljem tööle, poole 7st. Ma ajasin end ka vahetult enne voodist ülesse, kuigi et kell helises juba 6.10. Kahjuks on siin aga suht vähe ruumi, niiet kui juba kolm tüdrukut ringi sebivad ja hommikusi toimetusi kiiruga teevad, on seda juba küll. Jõudsin tööle nii 7.20 ja päev võis alata. Hommik oli isegi päris ilus. Igasugu erinevad linnukesed lõõritasid kuskil puudel, päike tõusis, õhk oli ka enamvähem soe, Soome tüdrukud naersid kuskil puude vahel alalõpmata. Nad ikka jaksavad. Kuid siis hakkas tibutama ja lausa sadama kohati. See muutis need lehed nagu kaussideks, nii kui neid puutusid said kõik endale kaela. Õnneks siiski õhu temperatuuri tõttu olemise talutavaks. Vahepeal paistis ka päike, niiet riided veidi kuivasid. Soome tüdrukutel oli täna prügi söömise päev. Kaks neist olid oma emadega teinud kokkuleppe, et söövad vaid kord kuus rämpstoitu. No ja täna on ju esimene advent, niiet nad lasid ikka korralikult minna. Lõpetasid juba poole 12st töö ja tahtsid kohe linna kihutada, aga kuna ma tahtsin veel veidi tööd teha, siis ootasid mind kella 1ni. Jäingi siis üksi sinna lehti korjama. Varsti aga tuli Trevor ja ütles, et polegi selles rivis niiväga vaja midagi teha ja võin üldse lõpetada. Jõudsingi õigel ajal siia ja peale Trevoriga jutustamist hakkasime liikuma. Esimene peatus oli Mcdonald’s. Seal võtsid kõik suured eined koos jäätistega. Mina vaatasin ja olin uhke enda üle. Isegi väga ei kadestanud, need tegelikult ei näe väga isuäratavad välja. Eriti kui Trevor oli enne rääkinud, kuidas nad pihvide sisse panevad koeratoitu. Samas vahel ju võib. Sealt edasi liikusime kuskile cafe’sse, kus oli vaja ohtralt kooki osta. See tehtud, läksime poodi kus nad ostsid veel kotitäite kaupa kummikomme, šokolaadi, jäätist, krõpse ja muffineid, komme. Ma tõesti ei tea kuidas nad suutsid seda niiiiipalju süüa. Ma poleks uskunud. No muidugi vaadates kui palju nemad võrreldes minuga tavapäevadel söövad, siis on ka muidugi erinevus suhteliselt suur. Ja nad söövad neid siiani voodis. Kell on kohe 9. Uskumatu. Sõita on siin ringi mõnus, eriti nendega. Tümm on põhjas, bass peksab enamus aja üle, aga mis siis. Laulame ja tantsime heade laulude järgi ja lihtsalt nii chill on. Oehh.. Ja see loodus siin. Nad lähevad pühapäeval ära Balile jõule veetma ja pärast Sydneysse. Kahju on kohe. Nendega oleks lahe koos reisida. Ja nad naeravad nii palju ja minu jaoks kõige naljakam on, see et ma ei saa mitte kunagi aru millest nali on, aga naljakas on ikka. Südamest tulev naer on ikka kasulik ja nakkav. Jõudsime tagasi ja ma otsustasin nende meeletut söömingut siin mitte jälgima jääda ja hoopis tööle minna. Kell oli märkamatult neli saanud ja mõtlesin, et nii poole 6ni vast ikka teen. Asusin tööle. Üsna varsti tuli Trevor mulle appi. Me jutustasime hirmus palju. Ta rääkis tervislikust toitumisest ja palju huvitavat Austraalia kohta. Tore mees. Lõpuks tulid ta naine ja ma ei teagi kas poeg vist koos oma naisega ja väikse lapsega sinna. Naine vist oli veidi pahane, sest Trevor oli öelnud, et ta ei lähe aeda, aga nüüd oli minuga seal juba kaks tundi lehti kakkunud. Lõpetasime peagi ja saigi päev õhtusse. Mina otsustasin jooksma minna. Uhke uhke uhke uhke uhke. Trevor ei lubanud mul siin kuhugi metsa jooksma minna, niiet jooksin koduteed edasi tagasi. Siiski mul oli nii põnev, et ma peaaegu unustasin et teen trenni ja peaks väsinud olema. Nägin nii 10 kängurut esimest korda. Nad on ikka lahedad. Kuigi, et need olid vist need väiksemad- wallabid vm. Hirmus suured ja pikad sabad. Mõtlesin, et kas nad huvitav ainult sellepeal seista suudaks. Nägin veel huvitavaid linde. Nad kõndisid nii nagu neil oleksid bampersid jalas. Perse uppis ja jalad laiali. See oli pisut veider. Jooksin üllatavalt pika maa. Natuke igaks juhuks jalutasin kaa, muidu homme äkki ei saa üldse liikuda. Trevor üllatas mind sellega, et ütles, et tema ikka peab ka jooksmas uuesti käima hakkama. Seda metsaringi, kuhu ma üksi minna ei või. See on 8km pikk. Imestasin,et tema vanuse kohta ta suudab veel nii palju joosta. Just arutasime tüdrukutega, et ta ilmselt päris 60 ei ole, aga lähedal. Väga vinge vend veel. Jõudsin koju, võimlesin, tegin endale beebi toitu, käisin pesemas ja nüüd hakkan kohe magama jääma. Kell juba niii palju- 9. Uneaeg. Homme vajub kogu kaader siis kohale, saan ka minu jaoks siiani uusi nägusid näha. Terve nv olime me ainsad kes jaksasid tööd teha.