Reedel algas päev siis suure palgapäeva õhinaga ja linna minemisega. Tegin plaane, et mida teen peale tööd ja mõtlesin, et kuna huvitav see jõulupidu siis on. Vast mingi 5-6 ajal. Täpselt kella 1st lendasid Trevor ja Dian sinna ja ütlesid, et hüppa nüüd aga peale ja lähme. Jõulupidu pidi juba kell 2 algama ja sinna sõit läheb omakorda üks 20min. Ühesõnaga oli päris kiire. Tuiskasin siin oma asjad valmis, siis hakkas muidugi ninast verd voolama. Esimest korda õnneks siin. Ikka et keerulisem oleks. Trevor kihutas oma Land Cruiseriga nagu metslane ja jõudsime enne 2te ikka linna. Viskasid mind pangas maha kus ma pidin minema enda pensionifondi tegema. Ei osanud neile aga enda postikoodi öelda, mis Bayous on. Mitte et seda ei oleks võinud nad ise järgi vaadata, peale mu kahekümne minutilist ootamist, et keegi minuga tegeleks. Otsustasin, et uurin välja ja lähen pärast tagasi. Kell oli veel vähe ja Dian oli öelnud, et erilist ajalimiiti pole. Neil toimetusi ja tulevad veel õhtul ka tagasi, niiet andku ma teada kuna ma asjad valmis saan. Mõtlesin ülesse leida selle koha kus Soome tüdrukutega käinud olime, mingisugune keskus kus tasuta nett oli. Ilma suurema vaevata selle leidsin, ainult et netti mitte. Mingisugune probleem ja ajutiselt võrk maas. Eriti ajutine see siiski polnud. Läksin uut kohta otsima. Leidsin selle kohe sealt kõrvalt kohvikust, kus ka tüdrukud teadsid seda olevat. Küsisin, et kuidas see toimib- kas peab midagi ostma ja siis saan kasutada või kuidas. Tema aga ütles, et ja pole probleemi, kasuta aga. Tegin seda. Kohe kui olin maha istunud tuli Trevor mu lauda ja küsis kas ma olen pime. Nad olid mulle seal naeratanud ja otsa vaadanud, istusid teisel pool kassat lauas. Siin ei oska just oodata tuttavaid nägusid, niiet tõesti ei pannud tähele. Nende pidu oli juba läbi ja niisama raiskasid nüüd raha ja poputasid end. See kulub neile muidugi ära täielikult. Üritasin oma asju ajada, mitte just kiireima Internetiga kui äkki tuli Dian ja Trevor ja ütlesid, et neil nüüd kõik ja hakkaks koju minema. Saa siis nüüd aru. Ütlesin, et ma pole poeski veel käinud. Pakkisin enda kodinad kokku ja läksime shoppama. Õigemini mina rohkem läksin ja nemad käisid ka kähku poes. Tuiskasin mööda poodi ja üritasin sellest väga segasest poe kaubapaigutusest midagi ülesse leida. Ma ei saa aru kes see geenius küll oli, kes seal selle paigutuse välja mõtles. Otsustasin end oma päris esimese palgapäeva puhul siin premeerida. Ostsin jäätist ja šokolaadi. Koju jõudes mõtlesin, et puhkan ja ei lähe isegi jooksma. Jätkus tervislik reede voodis šokolaadi süües ja telekat vaadates. Pingutasin laupäeva hommikul hirmsasti, et kauem magada. Kella 6st muidugi oleks juba ülesse tõusnud, aga otsustasin et ikkagi vaba päev ju. Kella 7 või poole 8 aeg tulid kellegi lapsed siia ja siis käis juba selline kilkamine, et võimatu oli magada. Tõusin ülesse. Sõin rahulikult hommikust ja mõtlesin, et lähen siis üritan mandariinides tööd teha. Dian aga ütles, et kohe läheb nii kuumaks, et ma kõrben ära seal. Läksin hoopis sama tööd tegema, mida siiani olen teinud. Sain vaevalt tunnikese töötada, kui tuli Dian ja ütles, et viinamarjad saavad nii kuumaga liiga ja pean lõpetama. Tolleks hetkeks oli juba 38 kraadi kuuma, kell oli vaevalt 11. Hüppasin siis aga arvle ja tööpäev saigi läbi. Tööpäevast räsitud ja oskamata midagi teha maandusin jälle teleka ette. Vedelesin ja tundsin kuidas mu keha järjest märjemaks muutub. Kraade oli ilmselt 12 paiku nii 41. Ülejäänud päeva lebotasin lihtsalt. Väga imelik ja kasutu tunne on küll, aga ei oska midagi teha ka. Trevor käis mingi aeg siin ja küsis kas selliseid asju olen varem näinud ja virutas mulle nina alla suure ämbri täie krabisid. Olin pisut kohkunud, kuna olen ju neid tõesti varem ainult telekast näinud ja nood olid päris suured. Võttis ühe kätte ja pakkus, et kas ma oma näppu tahan talle pakkuda, ta pidi kenasti teretada oskama. Jätsin selle seekord siiski vahele. Krabid pidid homseks lõunasöögiks olema millest pidin ka osa saama. Eriti kuna ma kunagi neid söönud pole. Üritasin oma peast pidevalt kustutada mõtet, et kuidas neid valmistatakse.. Õhtul tegin oma trenni ringi ja jäin magama. Otsustasin vara ärgata ja tööle minna. Kella 6ks olingi juba tööl. Sain töötada jälle nii poole 12ni, kui Trevor tuli ja ütles, et kõik. Kutsus mind hoopis head kohvi jooma. Läksimegi siis tuppa ja Dian valmistas meile nende suure uhke masinaga kohvi. Lõpuks ometi hea kohv. Enne veel, kui istandusest ära sõitsime, ütles Trevor et näitab mulle midagi. Sõitsime istanduse päris taha otsa ja ta osutas ühele puule, et kas näen seda auku selles. Seal sees elavad opossumid. Nägime nende kollaseid sabasid ainult. Just hetk tagasi olid nad sealt välja rippunud, aga kui me jõudsime, olid päevakuumuse eest tagasi enda urgu varjunud ja ainult sabad nähtavale jätnud. Rääkisime toas juttu ja nad näitasid mulle fotosid kuidas siin kõik alguse sai ning nende nö tööliste raamatut. See farm oli siin ikka meeletu suur. Kõik need ümberkaudsed talud olid varem nende pere omad, mingil hetkel sai need müüdud. Varem oli siin meeletu suur lehmakari. Üheksakümnendate keskel läksid siis viinamarjadele üle. Dian andis mulle raamatuid, et aega parajaks teha. Tulin oma häärberisse ja jäin lihtsalt magama. Enne üritasin oma lapakat laadima panna ja see imeline vahejunn mille Eestist ostsin andis täielikult otsad. See on siiani särisenud ja paukunud väga jubedalt, aga lõpuks siiski laadima hakanud, kuid nüüd juba kartsin et lasin enda läpaka muunduri ka läbi. Isegi tuli ei hakanud enam põlema. Olin suht kuri enda peale, sest et kui eelmine nv Perthis käisin, siis just nägin poole odavamalt seda vahejuppi müügil kui siiani. Ja ma mõtlesin, et ah mis ma raiskan, siiani ju töötanud. Missest et igakord on tunne, et see pigem läheb põlema enne kui midagi laadima hakkaks. Mina ja mu mõtted ja veel enam nende järgi tehtavad otsused. Tudisin siis suurest ahastusest päris kaua, aga mingi hetk ajasin end ülesse, et natuke ringi toimetada. Trevor tõi mulle eile lubatud krabi. Krabi keha ja kaks mm mis need neil siis on, koivad või igatahes need millega haiget teevad. Need pidid eriti maitsvad olema. Õpetas mind natuke kuidas need lahti saan ja soovis head isu. Tegin omale kõrvale riisi soojaks ja lasin hea maitsta. Päris huvitav. Krabipulgad on sarnase maitsega meil küll, aga kindlasti mitte nii puhtal ja ehedal kujul. Koivad olid tõesti väga head ja mahlased.  Läksin jooksma hiljem, et natuke seda kuumust vältida. Siiski ega siis alla 33 väga langenud polnud. Imelikul kombel aga polnud üldse eriti hull joosta. Väike vahejuhtum siiski oli. Nägin eemal tee peal emusid, õigemini emu tibusid ja nende hoolast isa. Nimelt on see isa töö nagu ma teada sain. Oh, oleks meil naistel ka nii lihtne nende issidega. Jälgisin oma emusid, kui mingil põhjusel vaatasin täpselt enda ette, kus lebas uss. Temagi ilmselt oli kuumast väsinud ja ei teinud teist nägugi sellest, et järgmise sammuna oleksin talle peale astunud. Samas ega ma ei ole näinud ka ussi nägusid tegemas, aga igatahes ta oli ta vägagi rahulik. Mina seda ilmselgelt hetkeks polnud. Sooritasin meeletu känguru hüppe kõrvale ja õhku ja kaugele. Nagu Pähkel juba, 3 meetrit kaugust ja kaks kõrgust. See oli esimene ussi, täpsemalt siis mao elamus siin. Ta oli õnneks siinses mõistes suhteliselt pisike, mitte just väga paks ja võib-olla kui väga venitada, siis meeter tuli täis. Olles tema väga rahulikust olemisest üllatunud, jooksin edasi. Emud ainult ehmatasin, mu ilmselt ühest elu suurimast hüppest, ära. Läksin peale jooksu veel opossumeid vaatama, kuna nad pidid päikse loojangu ajal hakkama ringi toimetama ja minema süüa otsima. Vahtisin seal puu all nagu laps kommipoes kael kahekorra, aga ei näinud ma seal kedagi enam. Sealt tulles hüppasin otse basseini. Oh, kui hea koht see ikka on. Ma vist igakord seda öelnud, aga ei väsi. Seekord oli veel eriti supper. Ujusin, vaatasin taamal imeilusat päikseloojangut. Punane toon sillerdas isegi veidi basseini veel. Dian pani mulle veel basseini valguse põlema, niiet selle veider kuma vee seest tegi asja veel põnevamaks. Ujuda oli ka kuidagi nii teha. Ei kujuta ettegi mitu otsa ma seal ära ujusin. Päästsin veel sisaliku, keda ma arvasin olevat sinna veepiiril olevate kivide vahele lõksu jäänud. Ilmnes aga hoopis, et ta on väga osav ujuja ja tormas mu kahe varanduse vahele ja mingi hüppega kaelalt tagasi vette ja teise basseini serva. Mu vererõhk oli muidugi selleks hetkeks korraks kindlasti 200+. Üritades mitte uppuda, rahunesin natuke ja nautisin edasi. Olles muidugi terve päev enda ostetud jäätist natukese haaval söönud, mis kokku võttes oli juba päris palju, tundsin end vägagi nagu rase elevant. Ilmselt sellepärast ma seal veepeal ka nii hästi püsisin, kuna nagu täis puhutud õhupall olin. Tegin targa otsuse ja läksin õhtust söövate bosside juurde ja küsisin kas nemad jäätist tahavad. Niisiis enam mul ei ole jäätist. Kui pole mõistust ega enesekontrolli, siis ei saa selliseid asju omada. Jäin siis homset tööpäeva ootama. Ja ilmselt läksin juba 8st voodisse.