Hommikul ärkasin jälle ülesse ja läksin oma teist päeva juba väga ebameeldivalt tunduvale tööle. Samas tuleb tunnistada, et tunnen end edukalt. Ma ju ka ärkan vara hommikul ülesse ja mul on isegi töökoht. Samas kuidagi üldse ei jaksa ega taha enam. See üksindus kuidagi hakkab nii vastu, tahaks kellegagi paar sõnagi vahetada, mitte seal keset suurt tühja põldu üksi olla. Ainult mu papagoid olid jälle kohal ja rohuhüppajad. Keda on ilmselt sama palju kui kärbseid. Arvasin, et pole võimalik midagi nii suurel hulgal rohkem olla. Papagoid vist tana olid voidukad ja raakisid kui kavalad nad on. Istuvad nuud kiivides, kus Trervor neid ei leia. Siin maja juures lasi ta mitmed maha, kuna nad olid ta avokaadosid soonud. Nuud nad lendavad maja poole ja tulevad hirmsa kisaga kohe tagasi. Ja siis hakkab hull plakutamine pihta. Tana uks rippus peaalas pidi seal ja vaatas vist, et akki leiab mone valmis kiivi. Arvasin ersiti et ta on surnud. Mingil ajal tulin vetsu ja selleks pean jalutama päris pikalt tagasi maja juurde. Seal on ka lambad, kellega ma sattusin kokku tupikus nende jaoks. Õigemini juba päris selle keskel. Lõppu jõudes ja nähes, et ees on värav ja pole kuhugi minna oli muidugi paanika. Jäin rahulikult seisma, et nad üle värava ei hüppaks. Nii nad siis nuputasid seal, et kuidas ikka minust mööda saada. Üks avastas maas oleva nö väikse tee: meeter pikk, põhi ja kaks seina. Seda kasutatakse ilmselt neid kuhugi peale ajamisel vms. Igastahes tema siis mõtles, et sealt on igaksjuhuks kindlam läbi minna ja siis minust mööda joosta, mitte niisama. Ja seda loomulikult hakkasid nad kõik tegema, ilmselgelt mahtus sinna aind üks lammas korraga. Seega nad siis ratsutasid üksteisega, mida ma polegi varem näinud ning viimased üritasid igal võimalikul viisil sinna ka mahtuda. Ja tõesti ma seisin sellest taga pool niiet nad pidi nii või naa minust mööda jooksma. Loll kui lammas on ikka väga õige väljend. 
Mõtlesin seal mäe otsas igasugu mõtteid jälle. Liiga palju. Pole siin ilmselt maininud, et Trevor ja Dian käivad iga aasta puhkamas Balil. Paariks nädalaks üürivad omale villa ja ei tee mitte midagi. Huvitav milline Eesti farmer seda teeb? Mitte just Balile, sinna on Eestist jube kallis minna. Siit väga odav. Mis mulgi plaanis on. Siiski üldse mingile puhkusele, kasvõi spasse.
Teine asi mis on õpetlik kõigile ja mida ma just praegu tvst korraks uuesti nägin. Lennuk kaaberdati, nad sundisid teda lendama Aussie, aga kütust polnud nii palju. Piloot mingi imega suutis enne leida mingid väiksed saared kuskil keset merd ja tegi hädamaandumise vette. Enne ütles inimestele, et pangu päästevestid selga ja saavad saareni ujuda, kui ellu jäävad loomulikult. Ja siis ta kuulis kuidas kõik need paanikas inimesed, enda päästevestid õhku täis lasevad. Ta kirjeldas seda nii hästi, et ta kuulis surma häält ja mõtles miks. Ma suudan nii maanduda, et te jääte ellu. Miks küll? Asi on selles, mis on ju väga loogiline, aga ma ei ole kunagi sellele ise mõelnud. Tore päästevest küll, aga sellest ei ole ju lennukis või ükskõik mille sees kasu. Seda on Sul alles vaja siis, kui vaja pinnal püsida. Et mõni hai Sind ikka näeks ja ära süüa saaks näiteks. Tegelikult kui Sa selle seal sees avad, siis tänu sellele jääd lõksu. See ei lase Sul ju sukelduda ja vee pinnale ujuda, vaid hoiab seal sees pinnal. Millest aga pole palju kasu. Niiet ärge tehke liiga vara päästevesti lahti.
Käisin peale tööd ujumas, see tundub nüüd nii lihtne. Miks ma küll varem pole jaksanud ujuda. Tegin Trevori ja Diani jõulukingi valmis. Ma ei osanud neile mitte midagi kinkida, ma ju isegi ei saa poodi. Ainult koos nendega. Ostsin neile viimasel poes käigul mingisuguse koogi või keeksi laadse asja. Sinna peale kirjutasin ostetud kaunistustega MC ehk siis Merry Christmas.
Kui mehed eile sukeldumast tagasi jõudsid, kutsus Dian mind saadud saaki vaatama. Need nägid ikka hirmus koledad välja. Nagu ka eelnevalt pildilt näha. Nad veensid mind päris kaua, et ma seda pilti teeks. Ma olin just oma ujumiselt tagasi ja klaas veega käes, kui Dian mind kutsus. Trevor muidugi suutis kolm korda mind nende, ma ausalt öeldes ei teagi kuidas neid eesti keeles siis ikkagi kutsutakse, siin nad ütlevad grayfish (kirjapilt on ilmselt teine). Ja need osad olid veel elus ja uhh, teatavasti mulle väga ei meeldi säärased elukad. Süüa võin hiljem. Klaasi vee mõte oli see, et ma suutsin selle lõpp kokkuvõttes endale kõik peale valada järk järgult. Ühe korra käis ikka ilusa kaarega, kui esimest korda katsuda üritasin. Trevori arust oli muidugi hirm naljakas, et ma neid kardan, seega ta tegi minu argliku katse ühe näpuga puutuda millega tegu, ehmatas ta mind oma äkilise liigutuse ja puuh või uuh vms. Dian naerab, et miks ma vett endale peale kallan, peaks Trevorit karistama sellega. Eksole.
Linna minemist ootan ka juba väga. Tegelikult ootan ka neid teistsuguseid jõule. Mingit tunnet küll pole, et selline aeg võiks olla. Palmid ja 35+ ei tekita just eriti meeleolu. Arvan, et see jõulupidu meil mitme koha peal, saab ka huvitav olema.

Mu igapaev

See mis all, too must on koik viinamarjad Ja mina korgun kiivides. Ja siis veel mandariinid. Niiet koik eestist siia toole. Sammu marss

Kohalikku loodust. Mingi veider nui