Hommik algas jälle ärkamisega mõni minut enne kella, režiim on päris sees juba. Sain oma asjadega valmis ja läksin juba kella 7st tööle. Mõtlesin, et kas ikka võib, aga ju siis oleks pool tundi niisama teinud. Midagi targemat pole ka teha. Hommik oli ilus ja küllalt soe. Eile lubas juba, et tuleb nii 33 ehk siis suvi algab. Superb. Hommikul tuli siiski kampsun veel selga panna, aga oli juba tunda, et tuleb soe päev. Ja seda ta oli. Samas mitte siiski nii soe, et ma oleks kurtnud ja jõhkralt higistanud seal. Selline mõnusalt kuum. Pärast vaatasime oli 35 kraadi. Olin endal ennatlikult bikiinid alla pannud, seega sain terve päev pool paljalt olla ja päikest võtta. Esimest korda panin ka natuke päiksekreemi õlgadele. Need põlevad ära muidu. Trevori eilse kurjustamise peale otsustasin mitte kella pool 11le 10minutilisele pausile mitte minna. Aeg läks kiirelt ja teatavasti mulle ei meeldi töö ajal üldse pause teha tegelikult. Pärast on sada korda vastikum tööle hakata. Ainus mis mulle ei meeldinud, et see kuumus paneb mu põlved valutama. Päris pahasti kohe. Sama tunne nagu saunas, enam kõveraks ei saa. Käia on ka päris kehv. Õnneks läks see päeva peale paremaks. Kardan natuke, et enda jooksmisega lõhun neid veel rohkem. Õigemini need tennised lõhuvad, millel pole mingit talda ja põrutab nii hullult. Kahtlesin juba, et kas üldse julgen enam käia. Eile joostes tegid ka valu juba. Lõpuks ma sain peale tööd nende mõlemaga korralikult rääkida. Enamus aega on nad tabamatud. Dian tuli mu kontor nri kohta küsima, õigemini ühe neist. Siin on keeruline süsteem. Ja homme ju palgapäev- vipiiiiiiii. Suured rahad tulevad- eksole. Ütlesin, et ma ei saanud telefoniga oma netipanka sisse ja kas äkki võiksin nende netti veel kasutada. Ta oli seekord kuidagi lahkem ja ütles, et ikka. Probleem on veel pensionifondiga, mida ma ei tea kas mul on või pole ja kui on siis mis see on. Pärast saab sealt raha tagasi taodelda. Dian ütles, et tal on mulle mingit väikest lisatööd siin pakkuda, aga see saladus. Loodetavasti ma kedagi teist niipalju ei huvita, et mu blogi lugema peaks. Saan nv õnneks ka midagi teha =) Ja uurisin, et kas ma kuidagi neist lõuna pausidest saaks loobuda ja raha pigem teenida. Tema naeris, Sa niigi teed meil sohki ju siin ja alustad varem. Alguses ma temast aru ei saanudki, ütles et ei tohi kuna kontrollid võivad tulla ning asi karm. Pärast aga kui Trevoriga rääkisime, siis ta naeris, et Kellile meeldib hirmsasti töötada, ei taha üldse pause teha. Seal jutusees siis tuli välja et ta mõtleb midagi välja. Küsisin veel igaks juhuks pärast üle, et kas ikka okei. Ta jah pidi midagi susserdama. See vist ongi üks suur susserdamise riik. Siin ei saa muidu asju ajada. Tegelikult, ega vist kuskil ei saa ju. Tööd pidi olema järgmise nädala lõpuni ja mõnedele veel kauem. Ma isegi ei tea kaua ma viitsin siin olla. Ilmselt kui saab, siis teenin veel veidi ja lähen siis linna. Muidu peaks 20 paiku töö läbi olema. 

Uskumatu, et ma olen siin juba kaks nädalat olnud. Täna hakkasin mõtlema, et palgapäev, hmm. Nädal ju alles. Sain siiski aru, et juba kaks. Nädala olen üksi olnud. See aeg on tõesti kiirelt läinud. Samas paari päeva pärast saab kuu Austraalias täis ja seda aega ei oska ma siiani liigitada. Samas oleks nagu alles tulnud ja teisalt oleks nagu juba päris pikka aega siin olnud. Nii palju on juhtunud ja toimunud. Enamus räägivad, aeg läheb siin kiirelt. Ma veel ei ole pädev kommenteerima.
Peale tööd jälle basseini, oh ma ikka ei saa üle ega ümber kui mõnus see on. Te vist pole keegi selle üle eriti kadedad eks. Te saate ju seal jäävanne võtta näiteks peale räsivat päeva. =) Lisaks eile avastasin selle masseeriva toime. Seal on kaks juga kus vesi tuleb. Oiii, kui hea on end lasta seal mudida. See on just selline paras tugevus. Kõige rohkem miskil põhjusel, on peale tööpäeva haiged mu kannad. Lihtsalt nii valusad, et käia on paras piin ikka. Õnneks see läheb puhates üle. Päkad ei tee valu, aga miskil põhjusel kannad. Tegelikult need tulitavad terve õhtu ka veel. Jooksma minnes ongi kõige raskem eirata seda valu kandades. Ja no muidugi põlved. Täna käis vasakust põlvest mitu korda päris terav valu läbi. Päris ära ehmatas. Ma väike vanainimene nagu ma olen ju. Mis teha. Selleeest tasus ära see, et ma sain hobuseid katsuda. Mmmmmm, kui hästi nad lõhvanad. Uhh. Kolm nädalat ilma. Hobusteta nagu. Meil siin naabril need kaks hobust, keda ma igaõhtu nillimas käin. Keeran nende maja juures alati tagasi, ilmselt nad juba mõtlesid ka et olen mingi spioon või keegi ja otsustasid õue tulla lõpuks. Eile tegelikult nägin ka toda naisterahvast seal hobuste juures toimetamas, aga see liiga teest liiga kaugel. Täna oli ta õue peal ja olles veits kõhelnud, jäin siiski seisma ja otsustasin juttu teha. Tema hakkas hirmsasti oma kolme koera peale kisama. Küsisin, et kas nad kurjad. Ta vastas selgelt jah. Ja nad tulid kõik mu poole. Mõtlesin, et pean oma jooksuoskusi juba kasutama hakkama. Siiski kuulasid sõna ja ta pani nad kinni. Küsisin siis, et kas saaksin hobuseid näha mingi päev. Tema kohe lahkelt kutsus mind edasi ja läksimegi. Tema tütar ratsutab, noorim. Vanem sõidab tsikliga ja töötab keevitajana. Väga lahe variatsioon. Peaks ka ikka selle töö ära õppima. Hobused olid mõlemad kolmevõistluse omad kui ma ikka õigesti aru sain. Üks oli vanem- 19 aastane. Teda paitasime enamus aega, sest et see teine ei olnud just eriti sotsiaalne. Teine noorem on taastusravil praegu. Kaks kuud peale ostu suutis ta enda jala kuidagi värava vahele toppida ja tõmbas endal mingid lihased nii ära, et nüüd aind lonkab. Lootust pidi olema et paraned ikka. Varsti panevad uuesti trenni. Tema ise on mobiilne juuksur. Tuleb kohale kui helistad. Ja mees ehitab mingisuguseid asju kuskil suurtes lautades. Ütles, et kui koeri pole olen igalajal külla oodatud. Viisakad on nad vähemalt.
Siiani mulle vist pole päris kohale jõudnud, et siin olen. Eriti õhtul jooksma minnes imestan, et kus ma küll olen. Vaatan seda helekollaste põldude, mis on osati täidetud suurte ja imeliku punase sisuga puurahnudega, taha loojuvat päikest, neid imelikke puhmas põõsaid mis on nagu tagurpidi keeratud luuad tuules lehvimas, jätkuva vähemalt 25 plusskraadi, uudistavaid känguruid ja emusid, väga suure sisaliku pooleldi söödud jäänuste, punase tee ja kodu väravast sisse jõudes näen seda sidruni- ja mandariini puud ja ei suuda ära imestada, et kuhu ma sattunud olen. Joostes siiani ootan suurt kollast koolimaja. Jah, päris imelik on see, kui palju võib kõik erineda. Kui kaugele saab reisida ja minna. Ja ma võin sidruneid puult võtta. Ilmselt ka mandariine kui need valmis. Ütleme nii, et Eestis just selliseid sidruneid ei saa. Nii mahlased ja pehmed. Samas on see väike garaaži majake juba nii koduseks saanud. Tean täpselt mis häälega sääsevõrguga uks kinni prantsatab, tean mis pauguga telekas lahti läheb nagu see lendaks kohe õhku, tean mis imelikku kohinat teeb garaaži uks öösel tuulega, tean mis imelikke häälitsusi papagoid teevad hommikul, ämblikku kes mu pliidiraami sees elab ja alati vaatama tuleb, kui midagi kokkan. Vahepeal koduloomi kes ukse taga on nagu näiteks oksake mis mitu päeva vedeles kärbsevõrgul ja üks päev kui otsustasin lähemalt seda uurida tuli välja, et see oli kohe päris elus puuoksake.
Täna panin esimest korda endal klapid kõrva. Õigemini mõtlesin, et üritan. Mul on kaasas ainult need pisikesed in-ear klapid, aga mul ju on kõike hülgavad kõrvad, niiet need ei püsi seal. Rääkimata siis joostes. Siiski väga palju ei pidanudki jamama. Kui rikkaks saan ostan endal ilusad klapid. Ja tossud kindlasti. Nii kuum oli, et läksin hiljem jooksma. Mõtlesin, et parem kuulan muusikat kui seda suurt liikumist metsas. Nii ei kuule vähemalt, kui puuma tädi või onu Sind ära sööma tuleb. Mingit varianti siis enam ikka poleks. Niiet parem surm teadmatuses, kui elueest põgenedes ja ikka surma saades. Pole siiani küsinud, kas ma peaksin kartma või ei. Äkki siis ei, kuna nad midagi öelnud pole. Täna oli jälle palju jänkusid ja känguru põrkas teepeale. Korra oli nii suur sahin metsas, et see kostus isegi üle muusika. Loodetavasti oli suur känguru.
Homme ehk siis teie jaoks täna, kuna ma lisan selle alles täna, saab linna. Seal ma saangi lõpuks, loodetavasti muidugi netti, ja mõned asjad korda ajada. Oma telefoni pean kuidagi toimima saama jälle korralikult. Diane käis täna ka Busseltonis, küsis kas ma tahan kaasa. Kuna ta ütles, et homme nad pikemalt- Heathi lastel on jõulupidu, seega tundus see väga hea variant. Pole juba 5 päeva sentigi kulutanud. Väga viisakas. Homme premeerin end millegi heaga säästu ja palgapäeva puhul. Asjad hakkavad vaikselt otsa küll saama juba. Samas paar päeva saaks kindlasti söödud veel, siis läheks kitsaks. Siiski nagu ma siingi olen avastanud, mulle väga meeldib osta igasugu asju kokku. Pean sellest kuidagi võõranduma. Päris raske on kogu mingit külmikutäit toitu veel kaasas tassida. Pesin isegi pea ära, homme pidupäev saab linna ju. Tegelikult ma päris nii metsistunud ikka pole veel. Siin ju mehi ka, naisi vaja kadestada ja. Heath täna oli eriti mugav, sõitis atvga ridade vahel ja vaatas kuidagi töö tehtud. Tõesti väga mugav. Või siis niisama sõitis seal ja vaatas, et me ikka töötaks. Niiet mehed, mis te Eestis vaatate neid kurguni mässitud naisi, siin on palju parem. Vaadata kuidas 10 naist seal higisena ja mustana töötavad võib vist mõnele meeldida äkki. Vaene naine tal, teab kus ta mees igapäev veedab. Tuli mind jälle norima, et mis polegi veel valmis. Ma ei saanud nii kiirelt sõnu suust, et jah pole tõesti. Mõni peab siin rasket tööd tegema, seni kuni Sa siin lihtsalt ringi sõidad ja tüdrukuid vaatad. Ma võiks ka sellise töö peale minna, aga mehed võiks naiste asemel olla. Samas, käivad need naised ka. Tore ikka. Ja täna oli tal Body(või kuidas iganes ta nimi kirjutatakse) kaasas. See on ta koer. Midagi prantsuse buldogi sarnast, musta värvi. Ja noo tal oli ikka väga palav. Vana koer ka, päris kahju hakkas. Ta nii üritab tal järgi püsida, aga lihtsalt ei jõua. Heath jälle paneb ees minema, isegi kui ta imekombel kõnnib, ei jõua Body talle järgi. See pilk on nii hea, kui nad tulema hakkavad, siis Body tuleb üsna erksalt: „Jah, ma jõuan ma jõuan.“ Vaikselt jääb maha ja aeglasemaks, ikka veel pilk: „Kohe jõuan järgi, kõnnin kiiremini kiiremini.“ Lõpuks Heathi enam peaaegu ei paistagi, siis ta veits aega loivab veel edasi ja mingi hetk läheb lihtsalt vooliku alla kus vett tilgub: „Persse, ma ei jaksa. Mingu kus tahab.“ Ja nii see käis terve päev. Talle miskil põhjusel meeldib hirmsasti mu jala peal istuda. Mu valutavatele jalgadele ei ole just eriti mugav kui +20 kilo sinna maandub, aga mis teha. Homne päev algab kuuma tõttu juba kella 6st, siis on parem töötada. Pole nii kuum. Järjest enam ta lubab neid kraade siin.
Nüüd sai küll palju juttu. Korvan enda rääkimisvajadust. Ilmselt nüüd ei saa jälle mitu päeva kirjutada. Musipai ja sooja südant teile sinna külma.