Kangaruu
Täna kohe üldse ei tahtnud hommikul tööle minna. Olles eile arvutanud enda raha summasid, siis ei olnud eriti õiget tunnet. Sofia ja Lea olid juba jalga lasknud ja Ida maha jätnud. See pani imestama, tavaliselt nad lähevad alati koos. Nüüd aga kui on tükitöö, siis Lea ja Sofia on paaris ja Ida paariline tuleb alles hiljem. Igastahes olin 15min enne 7t juba mineku valmis, aga siis jäin hoopis chättima ja jõudsin tööle alles peale 7t. Kummalisel kombel töö lausa lendas, jõudsin ette juba enne mind alustanud kiiretest tüdrukutest, ka 6st alustanud Soome tüdrukutest. Ei mõistnud mis nüüd siis toimub, kas olin unes lehekorjamis koolitusel käinud või olin endale väga kiired käed maganud. Igastahes olin väga õnnelik. Kuni selle ajani kuni uuele reale läksin ja uuesti pidin tõdema, et no kui palju lehti võib olla. Siiski veel tundus, et olen kiire, kuna teised alles olid oma esimese riviga poole peal. Mingi hetk tuli Trevor sinna ja ütles, et Sa oled alles siin või, Sa oled nii aeglane. Teised räägivad ja sp ei tee tööd, aga mis nüüd Sinuga siis on. Ma ei olnud just kõige õnnelikum too hetk. Õpetas ja andis igasugu näpunäiteid kuidas kiiresti teha. Põhiline on see, et Sa ei tohi lehte kätte võtta ja ükshaaval välja tõmmata ning kindlasti peab kahekäega sinna sukelduma ja plõksutama neid ära sealt. Jah tore küll, aga mina nt ei suuda teha kahekäega, siis hakkab kohe nii seljale. Võin korraks teha, aga mitte üldse kauaks. Lisaks mulle meeldib teha ka teiselt poolt nii palju ära kui saab, sest et samas on palju parem näha teiselt poolt, lehed ju kasvavad ikka tagant ette. Trevor jällegi ütles, et see võtab mõttetult kaua aega. No ma ei tea. Kui ta seal ette  näitas siis ma oleks poole rohkem lehti ära võtnud kui tema, niiet ma hästi ei saagi aru kui ebalohakalt või mitte seda tööd teha võib. Olin enne ära õppinud ka triki, mis tuli välja on väga keelatud. Kui võtad selle kobara kuskilt lehtede ja okste vahelt alla rippuma nagu ta ka olema peaks, siis ei pea üldse neid nii palju sealt ära kakkuma. Trevor aga rääkis, et see on meie järgmine töö- paigutamine. Kobarat ei pidanud tohtima üldse puutuda, eriti veel kinnastega. Seda võib haarata ainult ülevalt ja natuke alt(alumine osa lõigatakse poole pealt nagunii ära, et marjad suureks kasvaks) sellepärast, et tal on peal oma kaitsekiht mis hõõrdumisel maha kulub. Näitas ühe marja peal ette- kui see muidu on tuhm, siis kui natukene vastu lähed hakkab see läikima. Niiet vupssi, mu mõned marjad vist läigivad korralikult. EI teinud ühtki pausi ja lasin järjest kuni kella peaaegu, et kaheni. Jalad olid väsinud ja mõtlesin, et aitab lähen söön vahepeal ja siis lõpetan teise poole ka ära. Tulin meie häärberisse sööma, keerasin ikka korraliku pläusti kokku. Riis koos beebitoiduga ja samas kana-küüslaugu pihviga. Läks aga veits veiseks ja nägi päris õudne välja. Kui keegi ütleks, et head isu siis ma ei mõtlekski seda mitte süüa, kui just päris näljas poleks. Samas ma parasjagu olin kaa ja maitse oli tegelikult hea. Leidsin, et natuke peaks pikutama õues päikse käes. Hakkas hoopiski nii meeldima, et ma otsustasin mitte enam tööle minna. Hakkasin hoopiski päevitama. Olin ju lubanud endale ja teile, et teen lühema päeva. Muidu oleks nii kaks tundi veel läinud ehk siis 5st jälle läbi. Ja mis ma neid sente siin ikka taga ajan. Mingit korraliku raha ikka ei saa. Selleasemel hakkasin hoopis maad uurima ja tutvusi ära kasutama, ehk saaks mingit paremat tööd. Tüdrukud tulid ka poole 4 paiku ja kiitsid mind, et ma olin täna nii kiire. Olin üllatunud. Nemad aga ütlesid, et jah tõesti. Nemad lõpetasid peaaegu 2h hiljem ja tegid 2 rida ja veidi peale. Ühe inimese kohta tulebki see siis üks rida ja veits peale ning nemad ju tegid 2h kauem. Õnnelik jälle. Küll see võidurõõm on ikka hea asi. Grillisin seal end, kuulasin muusikat ja tundsin end oma olematu palga juures liigagi hästi ilmselt. Varsti tuli Ida ja ütles, et nad lähevad känguru poega vaatama Heati juurde (ta töötab meil siin ja oli känguru ema maha lasknud- VASTIK PIIIP-  ja nüüd kasvatab pisikest), et kas ma soovin ühineda. Ei pidanud kaks korda ütlema. Nemad tahtsid oma jõulu postkaardite jaoks pilte teha. Seega känguru ja päkapiku mütsid olid just sobiv kooslus. Läksimegi siis poodi neid ostma ja muidugi toidupoodi, kuhu mul üldse asja poleks, aga no kus Sa saad siis. Suutsin enamvähem mõistusega piirduda ja ostsin 7 doltsi eest. Sinna hulka pidi muidugi kuuluma jääkohv, mis on niiiiiiiniiiiiii hea. Ja selles võib süüdistada ainult ja üksnes Tõnist, kes seda ostis mitmed korrad ja mulle pakkus: nii hea, maitse ka. Kurjam küll. Ja noo tõest see on hea. Kahjuks mitte ilmselt just kõige tervislikum. Samas kirju pealt lugedes ei ole nii hull, aga kui mõelda, siis ilmselt ikka on. Siiski ma ei suuda poest lahkuda ilma selleta ja see maksab ka päris palju- 2.85. Noh, rahaboss nagu ma ju olen. 2tunniga teenin äkki nii palju. Tsiisas. Teeningi ju. Jääkohv vist jääb ära. Ilmselt pean vahepeal Eestisse tulema raha koguma. Pole viga, küll ma varsti lähen hakkan pärleid muukima või kulda kaevandama. Peale poodlemist läksime kängurut vaatama. Esilagu nägime küll vaid pisikest parti ju selle ema ka surma „oli saanud“. Too oli päris vahva. Heatil on 4 väikest last ja mitte kõige õnnelikum naine. Ilmselt pahandas meie tuleku üle, mingid 4 tsikki vajuvad ta mehe uksest sisse. Siiski nii kui me känguru beebit nägime, olime kõik seal nagu vanamutid ümber vastsündinud beebi. Otsa tutipluti. No tegelikult kaa, ta oli ikka üüber nunnu. Ütlesin Heatile, et kui ta raha küsiks selle eest saaks päris rikkaks. Korralikult sai klõpsutatud ikka. Kangaruu oli vist päris tüdinud lõpuks. Meil oli aga väga tore ja tagasiteel sõit oli jälle väga naljakas. Ütlesin, et mul väga kahju, et nad ära lähevad. Nad lohutasid mind et ehk mu uued naabrid sakslased on sama toredad. Ei usu. Pidime laupäeval nende ära saatmispeo tegema. Grill ja vein Tutunupi tüdrukutele. Kui koju jõudsime läksin kohe jooksma, kuigi et hirmus külm oli juba, ma tõesti ei taha isegi mitte ette kujutada, kuidas te seal Eestis ellu jääte. Tegin vähe kiiremaid liigutusi ja polnud viga. Jõudsin oma teeristi, kus põrasin seekord paremale. Põllu peal silmasin jälle nii 10 kängurut, kes vaatasid mind sama suure põnevusega kui mina neid. Järsku aga hakkasin mõtlema, et mis kiskjaid ja asju siin metsas olla võib. Ilmselt igasuguseid. Lisaks meenus Heati jutt ja beebi peal näidatud tagajala varvas, mis oli justkui nuga või kihv, isegi sellel väiksel, millega ta lõõb ja see lõikab Sinust täiesti läbi, pidi nii terav olema. Kui juba pisikesel selline on, siis.. Enam ei tundnudki kängurud nii toredad. Isased pidid väga territoriaalsed olema ja ründavad. Ilmselgelt tempo tõusis. Lisaks mõtlesin kuidas mingi puuma või kes kurat teab mind metsast või puu otsast jälgib: „ Oo, milline mõnus lihapall siin ringi vudib, selline parajalt pekine, õhtu eineks just sobiv.“ Lõpuks spurtisin tagasi nagu mingi gepard. Mis sest et tegelikult ju midagi polnudki, aga inimene suudab oma mõtetega endale palju kurja teha. Siiski enda õigustuseks võin öelda, et mets kihas ikka väga usinalt. Hakkas juba väga hämaraks minema ja sel ajal hakkavad loomad metsast välja tulema. Ehmatasin trennitavad tüdrukud surnuks kui siit nurga tagant välja lendasin. Nad nii naersid mind. Tegin natuke koos nendega trenni ja venitasin end. Koristasin pärast ka siin, sest et kahjuks on nad suht vägagi lohakad. Meie elamine näeb ilmselt palju hullem välja kui mõnede kuttide oma. Nende voodid on justkui mingid kuhilad, riiete, raamatute, paberite arvutite ja muu tehnika segapundar kuhu nad igaõhtu ronivad. Ma isegi ei mõista kuidas nad sinna mahuvad. Eile õhtul lugesin veel Heleni blogi. Seal kostus hirmus palju mu nime. Nüüd viisakusest pean Sinust vist ka veidi rääkima. Tegelikult mitte päris nii. Mina mõtlen Sulle ka palju, just neid fakking lehti korjates. Kui lõbus meil kahekesi seda teha oleks. Kuulen kuidas Sofia ja Lea naeravad ja mõtlen, et me oleks samasugused. Tuleb see video meelde, see tantsimine. See kuidas kiigel süles „Sinule kallis“ laulsime (btw, selle peaks kuidagi sealt tellist kätte saada. Mu mäletamist mööda oli selle blutooth ka), kuidas me ratsutades naersime alati niiet raskeoli seljas püsida, kuidas Sa mu äkilise mineku peale karjusid või oma tarzani hüüdeid tegid ämblikuvõrkudes või kuidas Sa mattusid lumme nende kuuse okste vahel, kuidas ma veel laupäeva hommikul Su peal magasin…- ohh jumal kui palju hetki. Nii toredaid, nii meelde jäävaid. Kindlasti teeme veel palju lollusi koos. To the moon and back <3